teisipäev, 20. veebruar 2018

Vana hea kohupiimakarask (seekord gluteenivaba) suitsukalamäärdega


Odrajahuga kohupiimakaraskit olen küpsetanud juba u kakskümmend aastat ehk sellest ajast saadik, kui retsepti vanast heast nõukaaegsest küpsetusraamatust leidsin. Siin ja siin olen sellest ka bloginud ning selle mahlase karaski retsept oli muideks pärast Pariisi kokakooli üks mu esimesi koduseid blogipostitusi. Nüüdseks on karask küll vist juba pea igas blogis figureerinud, aga see on ju väga tore, kui vanu häid alati toimivaid ajatuid klassikuid aeg-ajalt meelde tuletatakse ;-)

Seekord tegin karaski nisu- ja odrajahu asemel toortatra- ja kaerajahuga, et oleks gluteenivaba ja kõik lähedased seda nautida saaks. Kui karask ei pea olema gluteenivaba, siis võid kasutada heleda suhkrusiirupi asemel leivasiirupit - see sobib ideaalselt just sellistesse küpsetistesse, samuti saiadesse ja leibadesse. Kuigi alati ei tähenda gluteenivaba seda, et küpsetis oleks tervislikum, siis antud juhul julgen seda küll väita, sest valge nisujahu asemel on kodumaine täistera kaera- ja toortatrajahu, mis mõlemad on kiudaine-, vitamiini- ja mineraalirikkad. Niiet ilmselt kasutan neid kahte edaspidigi, sest maitselt on karask vähemalt sama hea, kui nisu- ja odrajahuga.

Juurde tegin kuumsuitsu hõbeheigist salati. See kala on üks mu lemmikuid, mida pidevalt kasutan (nt rukkijahuga tuuletaskute täidises), sest see on hästi hea maitsega, selles on vähe luid, see on peaaegu igas poes alati olemas ja see on soodsa hinnaga. Kui aga on soov teisi kalu (nt forelli või lõhet) kasutada, siis blogis on terve hulk igasuguseid määrdeid ja kreeme: suitsulõhe, kodujuustu ja munaga määre, suitsulõhe-toorjuustu kreem, eriti hea hapukoore ja suitsulõhega kreemnostalgiline tursamaksasalatsproti-kohupiimamääre. Samas sobib karaskiga suurepäraselt ka lihtne munavõi, mis on aga taljesõbralikum kui tavaline ohtra võiga variant, samuti hispaaniapärane tuunikala-oamääre. Niiet valikut on ning mis eriti tore - kõik need on ühtviisi u 10-15 minutiga valmivad kreemid, mis karaskiga söömiseks passivad. Kuigi minule maitseb karask just niisama, sest see lihtsalt on kuidagi eriliselt hea, niiske ja maitsekas ka ilma igasuguste lisanditeta! Karask muideks säilib toidukilesse mässituna mahlasena veel mitu päeva pärast küpsetamist.

Karask koos suitsukalasalati vm kreemiga sobib eelroaks, kuid samas võib küpsetise vabalt lisada põhiroa juurde pakutavasse leivavalikusse. Tegin Eesti Ekspressi ajakirja Maitsed jaoks hiljuti intervjuu presidendi koka Taigo Lepikuga (artikli pealkiri pole loomulikult minu pandud!), kes mainis, et presidendi lossis külalistele lõuna- või õhtusöögi juurde pakutavas leivavalikus on lisaks rukkileivale alati olemas ka tema enda tehtud karask.

NB! Tahtsin veel rääkida piimast, kuna hiljuti oli ühel mu toredal vanal kolleegil, kes mu blogist klassikalist panna cotta’t tegi, selleteemaline küsimus :) Nimelt varem oli mul paljudes retseptides kirjas kas “täispiim” või 3,5%-lise rasvasisaldusega piim. Nüüd on aga Farmi juba aastaid tootnud mu lemmikut 3,8-4,2%-lise rasvasisaldusega “päris” ehk täispiima ning hiljuti tuli sama tootega turule ka Valio/Alma. Niiet soovitan nii selles karaskis kui ka varasemates retseptides kasutada kindlasti ühte neist täispiimadest, mitte otsida poest 3,5%-list, mida enam vist ei toodetagi. Kokkamise jaoks võib piim peaaegu alati olla rasvasem, kuid kindlasti mitte lahjem ;-)


Karask

100 g täisterakaerajahu
70 g toortatrajahu
1 tl soodat
1 tl soola
130 g maitsestamata kohupiima
200 g täispiima (vähemalt 3,5%-lise rasvasisaldusega)
1 suur muna
1 sl heledat suhkrusiirupit
50 g sulatatud võid

Sega omavahel jahud, sool ja sooda. Teises kausis sega kohupiim piima, kergelt lahtiklopitud muna ja siirupiga läbi, viimasena lisa sulatatud või. Sega hulka ka jahusegu ja tõsta tainas ettevalmistatud vormi. Vormi ääred võiksid olla võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhjas aga küpsetuspabeririba.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 35-40 minutit, kuni karask on pealt kuldpruun ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase karaskil vormis u 10 minutit taheneda, eemalda seejärel vormist ja jäta restile jahtuma. Suurepärane nii soojalt kui ka külmalt.

Suitsukalamääre

200 g kuumsuitsu hõbeheiki (puhastatud kaal)
50-100 g hapukoort
1 tl mahedat sinepit
värsket jahvatatud musta pipart
peotäis või rohkem hakitud tilli
2 keedetud muna (soovi korral)

Tükelda kala, sega läbi ülejäänud ainetega. Kui lisad munad, siis peenesta need enne kahvliga. Hoia külmas. 



Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

pühapäev, 18. veebruar 2018

Kaks rukkipõhjal pirukat: kilu-kappari ja kitsejuustu-tomati pirukas


Homme algabki meie kalli kodumaa juubelinädal ja seega on viimane aeg hakata pidupäeva menüüd vaikselt paika panema;-) Valisin blogis välja erinevad soolased ja magusad toidud, mis Eesti Vabariigi aastapäeval pakkuda sobivad, ja koondasin need siia. Kindlasti leiab nii mõnegi idee, nt šokolaaditrühvlid kamaga või vana hea kamavaht on alati hea mõte;-) Siin on aga üks lihtne kamajahuga juustukook, mis kahjuks veel blogisse ei olegi jõudnud.

Täna on mul jagamiseks kaks päris “vana" pirukaretsepti, mis millegipärast ei ole veel blogisse jõudnudki. Rukkipõhjal kilupirukas sündis juba umbkaudu viis aastat tagasi koostöös Viru Rannaga ja ilmus Eesti Ekspressi ajakirjas Gurmee, mille asemel hetkel on EE vahel ajakiri Maitsed. Vabariigi aastapäevaks on see rukkipõhjal kilupirukas ideaalne! Samuti sobib suurepäraselt iseseisvuspäeva tähistamiseks all olev kitsejuustu-ahjutomati pirukas, mis valmis aasta tagasi koostöös Tartu Milliga.  Tegelikult on seegi retsept juba aastaid mu kullafondi kuuluv - varem valmistasin seda lihtsalt odrajahuga. Kumbki pirukas ei ole keeruline, samas aga eelroaks või suupisteks nii meie kodumaa saja aasta juubelil kui ka igal muul ajal passib hästi. Kui aga juba sünnipäeva eelõhtul pirukas valmis teha, siis on see superhea toekaks hommikusöögiks, millega tähtsal päeval enne lipuheiskamist ja paraadi keha kinnitada :)

Toredat pidupäeva ootust, helget nädalat ja head küpsetamist!!!



Rukkipõhi:
120 g nisu- või riisijahu
130 g rukkijahu
0,5 tl soola
50 g riivitud kõvemat juustu (nt parmesan, pecorino)
110 g külma võid
2-3 sl jääkülma vett


Sega sõelutud jahud, sool ja riivitud juust. Lõika või tükkideks ning haki noaga või köögikombainis jahusegu ja või riivsaia meenutavaks puruks. Lisa vesi ja töötle tainapalliks. Määri 25-26 läbimõõduga lahtikäiva vorm põhi ja ääred võiga ning puista üle jahuga või kata vorm küpsetuspaberiga. Suru tainas vormi põhja ja u 1,5-2 cm kõrguselt äärtele ning aseta 30 minutiks külmkappi. Seejärel torka pirukataina põhi tihedalt kahvliga läbi ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 10 minutit. Võta vorm välja ja alanda ahju temperatuur 190 kraadini.


Täidis:
1 väiksem sibul
4 muna
400 g hapukoort
peotäis peenelt hakitud tilli
2 sl kappareid
100 g (1 pakk) puhastatud vürtsikilufileed


Haki sibul peeneks ja prae pannil või sees klaasjaks (kulub u 8 minutit). Lase jahtuda. Klopi munad kergelt lahti ja sega läbi hapukoore, hakitud tilli, kapparite ja praetud sibulaga. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja aseta sellele peale kilufileed nahapool üleval.


Küpseta pirukat ahjus 190 kraadi juures u 35 minutit kuni täidis on tahenenud ja hakkab pealt kergelt pruunistuma. Lase pirukal pärast ahjust võtmist u 10 minutit vormis taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Võid pirukat ka kohe pärast vormist eemaldamist serveerida - see on ühtviisi hea nii külma kui ka soojana.

Serveerimisel haki pirukale värsket tilli, murulauku või rohelist sibulat ning puista kappareid.


Kitsejuustu ja ahjus küpsetatud tomatitega pirukas on üks mu enda lemmikuid. Kuna talvised tomatid ei ole pehmelt öeldes just eriti maitsvad, siis tasub ahjus röstides neile maitset soola, pipra, suhkru, hea oliiviõli ja tüümianiga juurde anda. Kui aga poes müüdavad kirsstomatid satuvad olema maitserikkad, siis loomulikult võib ahjus küpsetamise etapi vahele jätta - nii on piruka valmistamine veelgi kiirem. 

Põhja sees kasutasin seekord Tartu Mill'i rukkikama, mis annab juurde eriti hea rustikaalse meki. Piruka valmimise kohta on olemas ka üks lühike ja kiire video, mis sai eelmise aasta Vabariigi aastapäevaks tehtud. 


Rukkikamapõhjal pirukas kitsejuustu ja ahjutomatitega

Põhi:
200 g nisujahu
50 g rukkikama
130 g külma võid
1 tl soola
6–7 sl jääkülma vett
1 tl kuivatatud või värskeid tüümianilehti


Põhja jaoks tükelda külm või. Võitükid haki noaga, näpi sõrmedega või töötle köögikombainis soola, sõelutud nisujahu ja kamaga saiapuru meenutavaks tainaks. Lisa külm vesi ja tüümianilehed ning sega kõik ühtlaseks tainapalliks. 

Rulli tainas jahusel pinnal lahti u Ø 30 cm kettaks ja tõsta see Ø 24–26 cm lahtikäivasse vormi, mis on eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud ning mille põhjas on küpsetuspaber. Aseta 20 minutiks külmkappi või 10 minutiks sügavkülma.

Täidis:
u 300 g kirsstomateid
extra-virgin-oliiviõli
soola, värskelt jahvatatud musta pipart, vajadusel suhkrut
2 muna
2 dl (vahu)koort
100-200 g pehmet kitsejuustu
peotäis tüümianilehti
      
Kuumuta ahi 200 kraadini. Lao tomatid (pisikesed võid terveks jätta, suuremad lõika pooleks) ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli, puista soola ja suhkrut, jahvata pipart, aseta mõned tüümianioksad ning tõsta plaat tomatitega ahju allossa. 

Võta pirukapõhi külmast ja torgi kahvliga tihedalt läbi. Aseta peale küpsetuspaber või foolium, kata keetmata riisi, kuivatatud ubade või hernestega ning aseta 20 minutiks ahju keskossa küpsema. Eemalda raskus ja paber või foolium ning küpseta veel u 10 minutit, kuni põhi on kuldpruun. Võta nii põhi kui ka tomatid ahjust.

Klopi munad kergelt kahvliga lahti ja sega koorega läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Murenda juust ja puista eelküpsetatud pirukapõhjale, seejärel laota juustule tomatid ja puista tüümianilehed ning vala peale muna-kooresegu. Küpseta ahjus 20–25 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun. Lase pirukal vormis jahtuda. Puista serveerimisel peale veel tüümianilehti.



esmaspäev, 12. veebruar 2018

Vürtsikas kõrvitsa-juustuvorm mandlikrõbedikuga


Homseks vastlapäevaks on ilmselt kõik juba jõudnud endale meelepärased kuklid ära tellida. Vaatan  juba paar nädalat sotsiaalmeedias toimuvat kuklirallit (eelkõige reklaame), valikut on sel aastal tohutult palju ja vahel isegi tuleb mul endal kerge kukliisu peale :) Kuigi enamasti, kui loen kukli kirjeldust, siis tahaks öelda, et palun andke mulle sealt seest see pralineekreem või martsipan vms, aga sai ja vahukoor jätke endale ... :) Kui just kukkel pole ise tehtud ehk seda ei saa süüa loetud tundide jooksul pärast küpsetamist ja see ei ole enam värske, siis mind see saiapall kohe üldse ei isuta, eriti veel, kui kreemiks on vahukoor. Vahukoor on üks neid asju, mida ma hea meelega küpsetistes kasutan, aga niisama kreemina tõmban selle alati kukli pealt salaja maha ja viskan minema. Seepärast mõtlesingi eelmisel aastal välja pohla-šokolaadikreemi toorjuustuga, mida ma ka niisama ilma kuklita hea meelega sööksin;-) Pärmitainast kuklite retsept on aga see, mida alati kasutan (juba aastaid), ja võimalik, et ka homme hakkavad näpud sügelema ning ma ka ise ühe portsu kukleid ikkagi küpsetan:D

Kõrvitsavormi ülimalt lihtne retsept ilmus Halloween’i ajal Laupäevaleht LP-s, aga selle retsepti koostasin ja pildistasin juba paar aastat tagasi. Kuna ma fotodega rahul ei olnud, siis jäi retsept nö sahtlisse, aga et ma ka hiljem küpsetades korralikke fotosid teha ei jõudnud, siis ikkagi lõpuks läksid vanad fotod käiku, sest kahju oleks head asja jagamata jätta ;-)

Kõrvitsapüree valmistamiseks küpseta puhastatud kõrvitsat ahjus 180 kraadi juures 30-40 minutit, kuni see on pehme, ja töötle kannmikseris, köögikombainis või saumikseri abil ühtlaseks püreeks. Kui kasutad sügavkülmutatud kõrvitsapüreed, siis sulata ja nõruta see sõelal üleliigsest vedelikust. Mandlikrõbedikku aga saad kasutada ka muude (pehmete ja kreemjate) kookide ja magustoitude puhul mõnusa krõmpsu tekstuuri andmiseks (nt juustukoogid, panna cotta, šokolaadikreem vms).

Kõrvitsa-juustumaius:
450 g (3 pakki) toasooja toorjuustu
200 g kohupiima
5 muna
500 g kõrvitsapüreed
150 g (pruuni) suhkrut
1,5 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl peenestatud kardemoni
0,25 tl peenelt riivutud muskaatpähklit
1 sl maisitärklit

Sega kõik ained omavahel vispliga ühtlaseks ja vala ühte suurde vormi või väikestesse vormidesse, mis on eelnevalt korralikult võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Tõsta vorm(id) suurde ahjuvormi ja täida see ahjuvorm keeva veega nii, et juustuseguga vorm(id) on poolenisti vee sees.

Küpseta ahjus 160 kraadi juures suures vormis olevat maiust 50-60 minutit, väikestes olevat u 40 minutit, kuni juustu-kõrvitsasegu on tahenenud ja vaid pisut keskelt veel võdisev.

Mandlikrõbedik:
100 g mandlilaaste
120 g suhkrut
1 tl jahvavatud kaneeli
1 munavalge

Sega koostisained omavahel, laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 10 minutit. Sega spaatliga mandlisegu, et need ühtlaselt pruunistuks ja küpseta veel 5 minutit, kuni mandlilaastud on kuldpruunid. Lase krõbedikul täielikult jahtuda ja murra siis väikesteks tükkideks.

Serveeri kõrvitsa-juustuvorm koos krõmpsuva mandlikrõbedikuga, soovi korral lisa marju.

neljapäev, 8. veebruar 2018

Tsitrusmuuti maasikatega


Smuuti retsept ilmus Laupäevaleht LP-s artikli juures, milles kirjutasin detoksist. Loo juurde sobivalt on see jook “kehast märke väljutav ning neerusid ja maksa puhastav”, rikas “antioksüdantide poolest” ja sisaldab boonusena “negatiivse kaloraažiga” sellerit ;-) Kui aga tõsiselt rääkida, siis on maasikatega tsitrussmuuti hea võimalus ära kasutada toiduvalmistamisel üle jäävaid sellerivarsi. Sellerit ju müüakse poes suure pundina, samas aga ära kulub (olgu tegemist puljongi või supi keetmise või pajaroa valmistamisega vms) reeglina vaid vars või paar.

Smuuti sobib ideaalselt kas magustoiduks või hommikusöögi kõrvale, mitte aga eraldi toidukorraks, sest suhkrurikas vähese kiudaine sisalduse ja valguta jook paneb veresuhkru liigselt kõikuma.

Selleri maitse jääb minu arvates tugevalt tunda ka siis, kui seda vaid üks vars lisada, aga ma siiski olen sellesse pannud ka korraga kaks vart sisse ja on minu jaoks täiesti ok olnud, kuigi ma suur selleri fänn pole. Seller on küll väga kalorivaene toit, kuid kindlasti mitte nö negatiivse kaloraažiga, nagu tihti kirjutatakse :)

Mis aga eriti tore on see, et lisaks kogu positiivsele tagasisidele artikli kohta, sain ühelt tuttavalt kirja, et see on tema uus lemmik-smuuti (aitäh, Alo!) :)



2 mahlaapelsini
1 õun
1 küps banaan
1-2 sellerivart
200 g külmutatud maasikaid
mõned mündilehed (soovi korral)

Koori apelsinid ja kas lõika tükkideks või rebi sektoriteks. Puhasta ja tükelda või riivi õun. Haki banaan ja seller tükkideks. Aseta kõik asjad kannmiskerisse ja töötle ühtlaseks massiks.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Soojendav porgandi-läätsesupp



Kuigi ma ise olen praegu 30-kraadises kuumuses kõrvetava päikese käes, siis olen aru saanud, et Eestimaal on hetkel midagi talvelaadset ehk külm ja lumi, niiet üks tummine ja toitainerikas supp kulub kindlasti ära ;-) Toitev ja soojendav püreesupp, millele saab vürtsikust karripulbriga veelgi juurde anda, on muidugi ideaalne iga ilmaga. Mina valmistan selliseid toitusid päris tihti, üks versioon tomati-läätsesupist on olemas siin. Kuigi pisut erinevad (üks on nt püreestatud), siis minu arust on muidugi mõlemad hullult head! :)

Retsept sündis koostöös Fitlapiga ja sobib jaanuarikuiseks pühadejärgseks organismi “puhastuseks ja taastamiseks” ideaalselt:D Selline väidetavaid “mürke” väljutav toit jm tooted on muidugi superhea reklaaminipp, millega asju maha müüa, et aga tegelikult sellest organismile mingit tolku pole, võib ilmselt iga arst öelda. Olen oma blogis sellest korduvalt rääkinud, aga et sõnumit laiemalt levitada, siis kirjutasin eelmiseks laupäevaks ka LP-sse sel teemal artikli. Ei saa öelda, et sellise loo tegemine lihtne oleks olnud (faktide kontrollimine, konsulteerimine arstidega, teaduspõhise kirjanduse läbi töötamine jms), aga kogu kulutatud aeg ja vaev on kindlasti seda väärt, kui kasvõi üks inimene lõpetab sellise jabura müüdi uskumise nagu seda on “detoks”. Mina toiduajakirjaniku ja -blogijana tunnen igal juhul, et olen oma “hoolsuskohustuse” täitnud ja oma südametunnistuse järgi käitunud, kui ma natukenegi üritan omalt poolt sellise pahathtliku ja rumala umbluu vastu sõna võtta, mida igas kanalis tuleb, ja teaduspõhist lähenemist propageerida. Eks igaüks muidugi valib ise, kas usub arste või šarlatane, aga ma vähemalt olen teavitanud ja omalt poolt kõik teinud selleks, et inimeste tervele mõistusele nö koputada :)

Ja kuigi kordan jälle ennnast, siis ei saa jätta mainimata, et tugeva tervise ja normaalse kaalu võti on ikkagi tasakaalustatud ja tervisilik söömine (aed-, puu- ja kaunviljad, täistera- ja piimatooted, liha, kala, muna, pähklid, seemned, marjad jms), portsjonide suuruse kontrollimine ja enda liigutamine, mitte mingi smuuti, “supertoit" või toidulisand! Olgem siis targad, terved ja ilusad - see on tegelikult ju väga lihtne ;-)


Vaja läheb:
u 1 sl õli
1 sibul
1 sellerivars
3 küüsluguküünt
1-2 cm jupp ingverit 
1 värske või kuivatatud tšillipiprakaun 
1 sl karripulbrit (soovi korral)
2 sl tomatipastat
500 g porgandeid
100 g punaseid läätsesid
1 purk purustatud või hakitud tomateid
7-8 dl meelepärast puljongit
soola
meelepärast värsket rohelist (koriandrit, tüümiani, basiilikut, murulauku, rohelist sibulat)
1-2 mozzarella palli (120-250 g)
värsket sidrunit (soovi korral)

Puhasta ja lõika sibul väikesteks kuubikuteks ja seller viiludeks, küüslauk haki peeneks. Riivi ingver ja lõika tšilli tükkideks (kui sovid vähem vürtsikat, siis eemalda sisu koos seemnetega). Tükelda puhastatud porgandid. Loputa läätsed külma vee all sõelal. 

Kuumuta pannil õli ja prae selles kõigepealt sibulat ja sellerit keskmisel kuumusel 7-8 minutit kuni sibul hakkab klaasistuma, lisa küüslauk, ingver ja tšilli ning prae veel 3-4 minutit segades kuni kõik asjad on pehmed. Lisa karripulber ja tomatipasta ning prae veel vähemalt minut kuni need aromaatseks muutuvad. Lisa porgandid ja läätsed, sega läbi, seejärel tomatid ja puljong.

Tõsta kuumus ja lase supil keema tõusta. Alanda kuumus, kata pott kaanega ja lase supil u 40 minutit podiseda kuni porgandid on pehmed. Lase supil pisut jahtuda ja püreesta. Maitsesta vajadusel soolaga.

Tõsta supp taldrikusse, puista peale meelepäraseid hakitud ürte või tüümianilehti ja murra mõned mozzarella tükid. Serveerimisel võid supile niristada sidrunimahla või pakkuda kõrvale sidrunisektoreid, et igaüks seda ise teha saaks. Juurde sobib ka krõbedaks röstitud täsitera(rukki)leib või krõbeda koorikuga sai.

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Šokolaadikreemi ja vaarikakattega lihtne kook



Jaanuaris peaks küll iga “korralik" inimene sööma ainult “puhastavaid ja taastavaid” toitusid, et kehast “toksiine” välja viia, aga siinkirjutaja ei ole selles osas ega muidu suurem asi trendijärgija. Lisaks terve mõistuse kasutamisele meeldib mulle söömise osas just teaduspõhine lähenemine ja õnneks arstide arvates on meie kehal kõik vajalikud organid selle “puhastamiseks ja taastamiseks” olemas ja lisaabi talle pakkuda ei ole võimalik:) Sellel teemal on väga palju artikleid, aga see on üks eriti hea piltidega kirjatükk, kus kõik on nö puust ja punaseks tehtud. Mulle meeldib, kuidas tõsiseid asju suurepärase huumoriga edasi antakse, niiet lugedes saab pidevalt muiata ja isegi naerda, eriti seal tänupühade kalkuni osas ;-)

Ja kuigi on jaanuar, siis miks mitte maiustada ühe mõnusa ja lihtsa koogitükiga, kui selleks on isu? Üks tükk ei tee kindlasti kedagi paksuks ega mõju meie tervisele halvasti täpselt nagu pehme ja värske kardemonisaiake või suus sulav šokolaadibatoon. Kui süüa tervislikult ehk tasakaalustatult ja mitmekülgselt, ei ole põhjust ei magusat, nisujahu ega muud head menüüst täielikult välja jätta. Tuleb jälgida toidu päevast üldist kaloraaži ja toitainesisaldust, aga mitte igast ampsust endale probleemi teha. Ma olen siiani arvamusel, et me ei söö ainult selleks, et elada, vaid muuhulgas elame ka selleks, et head toitu nautida ;-) Mul oleks ka jube raske oma tööd teha, kui toit oleks mulle vaid kõhutäide ja kütus ning ma seda ei armastaks, sest igapäevaselt selle valmistamine, sellest kirjutamine, suhtlemine kokkade jt toiduvaldkonna inimestega jms poleks siis ilmselt üldse see, mida tegelikult teha tahaks, vaid tavaline töökohustus. Olen igapäevaselt väga tänulik selle eest, et saan teha tööd, mida armastan, ja et see on ühtlasi ka üks mu hobidest. Ja olen tänulik kõigile lugejatele, sest tänu Teile ja kogu sellele postitiivsele tagasisidele, mida saan nii blogile kui ka muudele asjadele (retseptid, artiklid, raamatud), on motivatsioon jätkata samas suunas ja edasi areneda veelgi suurem! :)


Kuigi tundub, et selle koogi valmistamine on ajamahukas, siis tegelikult on toimetamist vaid u 20 minutit, ülejäänud aeg kulub kas ahjus küpsemisele või külmkapis seismisele. Vaarikate asemel sobivad ka jõhvikad ja pohlad - kõik kolm marja on minu arvates valge šokolaadiga superkombo :)

Retsept ilmus pühade ajal Laupäevaleht LP-s.

Põhi: 
200 g nisujahu või 100 g toortatra- ja 100 g maisijahu
70 g peen- või tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g kooritud mandleid või sarapuupähkleid
0,5 tl soola
180 g võid

Aseta jahu, suhkrud, mandlid või pähklid ja sool köögikombaini ning töötle kuni tekib ühtlane tükkideta jahu. Lisa tükeldatud või ja töötle ühtlaseks tainaks. Mässi tainas toidukilesse ja aseta tunniks külmkappi.

Külmas seisnud tainas suru 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Vormi põhi võiks olla eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Aseta vorm koos tainaga pooleks tunniks külmkappi seisma.

Seejärel torka tainapõhi tihedalt kahvliga läbi ja küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit kuni põhi on kuldpruun. Enne täidise peale valamist lase sel täielikult jahtuda. 

Vaarikakate:
1 sl maisitärklist
120 g suhkrut
400 g värskeid või külmutatud vaarikaid

Sega maisitärklis kokku 0,6 dl veega ning aseta koos suhkru ja marjadega potti. Lase keema tõusta ja keeda õrnalt u 5 minutit kuni marjad on pehmed, aga veel terved. Lase vähemalt tund aega jahtuda.

Šokolaadikreem:
150 g valget šokolaadi
120 g hapukoort

Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Sega sulanud šokolaadi hulka hapukoor ja lase segul jahtuda. Laota kreem koogipõhjale ja aseta 10-15 minutiks sügavkülma. 

Seejärel laota koogile vaarikakate, kata vorm fooliumiga ja lase üleöö külmkapis seista. Serveerimisel puista soovi korral peale šokolaadilaaste. 

laupäev, 13. jaanuar 2018

Hõrk meriahven spinati ja krõbedate ahjukartulitega


Meriahvenale (sebastes marinus) maitse andmiseks piisab vaid elementaarsetest asjadest nagu või, sool, pipar, lehtpetersell ja sidrunimahl, soovi korral ka pisut kappareid. Kala valmistamine võtab aega u 10 minutit ja sõltuvalt lisanditest on see üks kiiremaid roogasid. Juurde sobib eriti hästi aurutatud aedvili, värske salat ja kartul erinevates vormides. Mina tegin seekord krõbeda ahjukartuli ja praetud spinati, et rooga toekamaks teha - külm talv ju ikkagi ja keha vajab sooja! :) Ahjukartulitega läheb küll aega, aga kuna ma kartulid eile õhtul valmis aurutasin, siis oli täna ajakulu väiksem. Kui on kiire võib piiruda keedukartulite või kartulipudruga.


Õrna lihaga meriahvena valmistamisel tuleb lähtuda sellest, et seda võimalikult vähe küpsetada, sest üleküpsenud kala on kuiv ja maitsetu. Mina praen seda pannil vaid naha poolt, sest samal ajal kala võiga kastes küpseb see juba praadimisel ka teiselt poolt. Kuna filee on ühest otsast paksem kui teisest, siis on kõigil kalatükkidel erinev küpsemisaeg.

Spinatit praadides maitsesta see alles pärast praadimist, sest spinat kaotab hästi palju vett, mistõttu on alguses maitsestamise puhul oht see üle soolata. Sama kehtib nt ka praetud sibula ja seente kohta. Krõbedad ahjukartulid on muidugi iga prae kõrvale ülimalt mõnusad. Kui sul värskeid ürte parajasti kodus ei ole, siis kasuta kuivatatud varianti.

Vaja läheb:
1 kg kartuleid
soola
võid
extra virgin oliiviõli
1 sl veiniäädikat
2-4 küüslauguküünt
meelepäraseid ürte (tüümiani, punet, rosmariini)
500 g spinatit
värskelt jahvatatud musta pipart
näpuotsatäis muskaatpähklit
800 g meriahvena fileed
peotäis lehtpeterselli
peotäis kappareid (soovi korral)
1 sidrun

Koori kartulid või hõõru koor harjaga korralikult puhtaks. Lõika suuremad kartulid pooleks ja keeda või auruta  need peaaegu pehmeks. Aseta kartulid ühe kihina ahjuvormi, sega läbi 1-2 sl õliga, maitsesta soolaga. Küpseta ahjus 190 kraadi juures 30 minutit kuni kartulid on kuldsed ja peaaegu küpsed. Aseta 1 sl oliiviõli kaussi, sega läbi äädikaga. Lisa puhastatud ja pooleks lõigatud küüslauguküüned. Nirista segu kartulitele, lisa meelepärased ürdid ja raputa vorm korralikult läbi. Küpseta kartuleid ahjus veel 40-50 minutit, kuni need on piisavalt pehmed ja krõbedad.

Spinat pese ja kuivata. Soojenda pannil u 1 sl võid ja prae spinatit segades, kuni see on närbunud.  Spinatit võib ka mitmes osas praadida. Maitsesta soola, värskelt jahvatatud musta pipra ja muskaatpähkliga.

Lõika kalafilee neljaks võimalikult võrdse suurusega tükiks. Kuumuta pannil oliiviõli ja või (kumbagi 1-2 sl) ning prae selles keskmisel kuumusel kala naha pool all, kuni nahk on krõbe. Kasta supilusika abil pannil oleva rasvainega kala praadimise ajal pidevalt. Aseta pannile kaas peale ja hoia kala selle all u 5minutit, kuni see on läbi küpsenud. Teine variant on asetada kala ahju ja 220 kraadi juures 5 minutit küpsetada.

Haki lehtpetersell peeneks ja puista koos nõrutatud kapparitega kala peale. Lõika sidrun sektoriteks.

Serveeri kala koos krõbedate kartulite, kuumutatud spinati ja sidrunisektoritega, et kogu roog sidrunimahlaga viimistleda. Jahvata soovi korral peale veel musta pipart ja naudi soojana kohe.


Postitus sündis koostöös Tallinna Kaubamaja Toidumaailmaga.

reede, 12. jaanuar 2018

Veinikastmes sinimerekarbid


Kaubamajast pärinevate sinimerekarpide hulgas oli vaid kolm katkise koorega karpi, mis süüa ei kõlba, ülejäänud olid kõik korrektsed! See oli mu just paar päeva tagasi Brüsselist saabunud õe jaoks suurim üllatus, sest nemad sõid seal pidevalt karpe ja sageli õnnestus saada suisa selliseid, mis olid alles eelmisel päeval korjatud, kuid seda, et vaid kolm oleks katkise koorega ja mitte ükski (!) ei ole lahti, pole ta varem kordagi näinud :)


Mina hakkasingi armastama sinimerekarpe alles õe juures Belgias, kuigi neid on mitmetel õhtusöökidel (Brüsselis ja Pariisis, aga vahel ka Eestis) pakutud, kuid ma piirdusin tavaliselt mõne karbiga ja ülejäänud jätsin vaikselt alles. Alles viimasel korral Brüsselis sõin mitu kausitäit neid ära. Kusjuures, vahukoore-veinikaste on ülimaistev ja see on täitsa normaalne, et see pärast ära juua või saiaga koos ära süüa. Juurde sobibki värske kõrbeda koorikuga sai, ideaalis baquette. Soola pole vaja lisada, sest karbid on ise piisavalt soolased ja kaste on pärast ideaalse soolasusega.

Mulle väga meeldis, kuidas Kaubamaja Toidumaailma kauaaegne müüja Rutt, kes on tõeline proff mereandide alal, pakkis karbid kaasa nii, et pani kotti jääd nii alla kui ka peale. Nii säilivad need tõeliselt värskena ka järgmise päevani, aga külmkapis hoides pane need omakorda koos kotiga kaussi või potti, sest jää ju sulab. Kui karbi peal on sellised moodustised, siis see on ok - nendest ei tasu end häirida lasta ;-)



Paljud ei tea seda, et lahtine karp võib tegelikult veel elus olla, aga selleks on üks proffide nipp ;-) Seepärast panengi siia kirja mõned põhitõed, mida tuleb arvestada:

* Karpe tuleb pesta võimalikult külma voolava vee all hästi korralikult! Chefid Pariisi kokakoolis ütlesid, et kui karbi puhul liiv mõnes söögikohas hamba all peaks krigisema, siis on tegemist erakordselt kehva restoga, kes oma kliente ei austa.
* Katkise koorega karbid viska kohe ära.
* Lahtised karbid tõsta kõrvale ja torka terava noaga sisse. Kui karp end selle aja jooksul, kui ülejäänud karpe pesed, kinni tõmbab, siis ta kõlbab süüa, kui ei, siis viska ära.
* Kui potis kuumutamise ajal mõni karp kinniseks jääb, siis viska see ära.
* Vein, mida kasutad, peab olema kvaliteetne ja hea - ideaalis selline, mida toidu kõrvalegi jood. Kehva veini ei tohi kindlasti toidu valmistamisel kasutada, kui ei taha oma toitu ära rikkuda. Alkohol küll aurustub, aga veini maitse jääb ju toidu sisse! Väga hästi sobib karpidega kuiv pinot grigio/gris marjast tehtud vein.
* Kui karpe jääb üle, siis aseta need külmkappi ja kasuta järmisel päeval mõnes toidus, nt paellas.

Vaja läheb:
1 kg värkseid sinimerekarpe
2 dl valget veini
peotäis tüümianivarsi
1 šalottsibul
1 küüslauguküüs
1 tšillipipar
supilusikatäis võid
2 dl vahukoort

Pese karbid külma veega. Vala vein potti, lisa tüümianivarred ja lase keema tõusta. Lisa karbid, aseta potile kaas ja kuumuta mõned minutid.

Haki šalottsibul peeneks ja kuumuta pannil või sees madalal kuumusel kuni see on klaasjas, lisa peeneks hakitud küüslauk ja tšilli ning kuumuta veel 1-2 minutit. Lisa vahukoor, kuumuta peaaegu keemiseni, seejärel vala potti sinimerekarbid koos veiniga(tüümianivarred võta välja). Sega läbi ja kuumuta mõni minut. Serveeri  kohe koos potis oleva kastme, krõbeda koorikuga saiaga ja naudi kõrvale kas valget veini või šampanjat. 


Postitus sündis koostöös Kaubamaja Toidumaailmaga.

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Tiigerkrevetiroog kinoa ja röstitud küüslaugu kastmega

 
Toitev kinoasalat krevettidega on maitsekas ja aromaatne, tervislik ja kasulikest toitainetest pungil, samas ülikiire ja lihtne! Aega kulub 20-30 minutit, sest sel ajal, kui kinoa keeb, saab krevetid puhastada (aega kulub max 10 minutit) ja need ka ära praadida (u 5 minutit) ning röstida ahjus küüslaugu. Kastme tegemiseks aga läheb samuti vaid 5 minutit, kui sedagi. Röstitud küüslauk teeb kastme minu arvates eriti mõnusaks - tavaline toores küüslauk jääb kuidagi terav ja mitte üldse nii kreemjas ja maitsev.





Kasutan seekord koorimata jahutatud tiigerkrevette, mis pärinevad Kaubamaja toidumaailmast. Seal on hetkel käimas mereanninädal, valik on suur ja hinnad ülihead. Tasub minna vaatama! See postitus siin valmis koostöös Kaubamajaga ning täna ja homme täiendan ka nende instagrami kontot nii piltide kui ka videotega (sh storey’dega - mõned said juba päeval laivi).



Krevettide puhul on hästi oluline värskus - nad peavad olema pringid, läbipaistvad ja kergelt läikivad ilma iseloomuliku lõhnata. Soovitan need alati loputada läbi külma veega, see soe vesi võib õrnad mereannid kummiseks muuta. Õnneks on tiigerkevette ülilihtne puhastada. Seleks tuleb eemaldada (st murra ära) kõigepealt pea, seejärel tõmmata ära jalad ja koorik ning soovi korral ka saba. Mulle meeldib nii süüa, et saba ei ole, niiet mina võtan selle peaagu alati ära juba enne praadimist. Kindlasti aga eemalda keskosast must soolikas, mis küll pole otseselt kahjulik, aga lihtsalt ebameeldiva välimuse ja maistega. Selleks tõmba ülaosas terava noaga selgroo keskele sälk ehk tee sisselõige, haara soolika otsast kinni ja tõmba välja. Puhastatud krevetid aseta majapidamispaberile ja tupsuta pealt samuti kuivaks.

Seekord tegin krevettidega kinoasalati, aga need sobivad väga hästi ka mõne rohelise salati juurde, samuti niisama snäkina nautimiseks.


Salat:
2 küpset avokaadot
200 g kinoad
400 g kirsstomateid
peotäis värske koriandri lehti
soola

Krevetid:
u 1 kg kooorimata (tiiger)krevette
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
extra virgin oliiviõli või selitatud võid

Kaste:
1 väike küüslauk
peotäis värsket hakitud koriandrit
1 laimi mahl
3 sl extra virgin oliiviõli
2 sl magusat tšillikastet

Lõika küüslaugul pealmine kiht maha, aseta ahjunõusse, nirista peale oliiviõli ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 20-25 minutit kuni see on pehme ja aromaatne. Lase pisut jahtuda, seejärel koori ja haki peeneks. Sega hakitud küüslauk ülejäänud kastme ainetega ühtlaseks. 

Koori krevetid (tõmba ära pea, seejärel jalad, siis koorik, soovi korral ka saba ja kindlasti must soolikas selja pealt), tee majapidamispaberiga kuivaks, maitsesta soola ja pipraga.

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel oliiviõli või selitatud või ja prae krevette kummaltki poolt 2-3 minutit kuni need on roosad. Ära üle küpseta! Eemalda krevetid kohe pannilt (soovitan kasutada tange). Pannilt võetud krevetid sega kastmega läbi, aga soovi korral võid kastme ka salati kõrvale serveerida.

Keeda kinoa soolaga maitsestatud vees, puhasta ja viiluta avokaado, lõika kirsstomatid pooleks. Serveeri salat koos praetud krevettide ja värske hakitud koriandriga.

teisipäev, 9. jaanuar 2018

Apelsini-spinatismuuti


Jaanaur on minu jaoks alati smuutikuu:) Teen tavaliselt aasta esimesel kuul paksu konsistentsiga smuutisid (selliseid, mida saab lusikaga süüa) praktiliselt iga päev, sest see on ka hea võimalus pisut rohelist kraami tarbida. Kui vaadata seda päris suurt smuutide hulka mu blogis, siis muidugi on näha, et ka muul ajal ei ütle ma sellest mõnusast söögist ära ning üritan igasuguseid huvitavaid kooslusi välja mõelda alates mitmesuguste puuviljade (nt virsik, arbuus, ploom, õun, kiivi, greip) lõpetades avokaado, peedi, kõrvitsa ja spinati lisamisest, erinevad marjad, seemned, kama ja kaerahelbed lähevad smuutisse niikuinii. Viimasel ajal on aga varsseller mul peaagu igapäevaselt mõnes smuutis sees, eks lisan retsepti peagi ka blogisse ;-)

Värsked salatid mind talvel kohe üldse ei isuta, seevastu saab aga kasulikke spinatilehti jmt ilusti smuutisse “ära peita”. Reeglina tuleb peitmismängu laste jaoks teha, et nad rohkem rohelist sööksid, mina pean aga ennast niimoodi ära petma, et talvisel ajal ka värsket rohelist tarbida :D Külmade ilmadega lihtsalt tahaks pigem ahjus küpsetatud aedvilju ja liha, soojendavaid püreesuppe ja aasiapäraseid karrisid mitte aga salatit. Küll kevadel, kui ilmad soojemad ja päikselisemad ning esimesed umbrohud, karulauk ja kuusevõrsed tulevad, saab jälle värskele salatile üle minna ... :)

See värskusest pakatav smuuti on paks, nagu mu smuutid tavaliselt on, ja seda saab nii juua kui ka lusikaga süüa. Kui soovid vedelamat, siis lisa kohe alguses koos apelsinidega ka ühest või kahest mahlaapelsinist pressitud mahl. Kuigi olen korduvalt juba kirjutanud, et tegelikult on paksud smuutid ka toitvamad ja kasulikumad, siis väärib see siiski kindlasti veel üle kordamist, nt siit ja siit saab selle kohta lugeda :)

Vaja läheb:
2 mahlaapelsini
4 sl öko suhkrusiirupit
1 küps banaan
200 g külmutatud vaarikaid või pohli või mõlemaid
2 suurt peotäit (u 50 g) spinatit
0,5 tl jahvatatud ingverit või riivitud värsket ingverit (soovi korral)

Koori apelsin ja murra sektoriteks lahti või lõika noaga tükkideks. Aseta kannmikserisse koos suhkrusiirupiga ja töötle püreeks. Lisa tükeldatud banaan, marjad ja spinatilehed, soovi korral ka ingver ning püreesta ühtlaseks. 



Retsept sündis koostöös D-kokaraamatuga.